Saturday, May 5, 2012

Miks ma otsustasin vahetusõpilaseks hakata?

Soov minna vahetusõpilaseks on mul alati olnud. Olin mõelnud, et see oleks täiega lahe, aga minu jaoks ei saa selline asi kunagi võimalikuks, sest ma lihtsalt ei julgeks minna. Mõtlesin, et ei taha oma klassist maha jääda ja aasta vahele jätta, aasta aega on ikkagi pikk aeg ju. Mõte sellest, et olen lähedastest inimestest nii kaua eemal tundus ka piisav argument, et mitte minna. Ma olin täiesti kindel, et mu vanemad poleks elu sees nõus sellise asjaga. Eelmise aasta kevadel mõtlesin sellist asja. 

YFU pisik aga oli mul juba sees, sest mu üks klassiõde oli Austraalias YFUga käinud ja teine Šveitsis. Otsustasin siis, et võiks suveprogrammile minna. Vanemad olid üllataval kombel kohe nõus ka suveprogrammiga. Asi jäi aga kuidagi soiku, ei jõudnud oma pabereid ära täita.

See aasta käisin YFU presentatsiooni kuulamas koolis. Tekkis jälle mõte, et oi kui lahe see vahetusaasta ikka oleks. Kuna aga käin juba 11.klassis, siis mõtlesin, et ei, liiga hilja juba. Kuni mulle helistati YFUst...Mu eelmise aasta ankeet oli alles ja mult küsiti, et kas ma tahaks selle aasta suvel minna, ütlesin, et ikka tahan. Seega olin kindel, et suvel lähen käin ära kuskil. Ungari oli mu suveprogrammi valik. Seal pidi lahe suveprogramm olema, seega valisin Ungari. Sain valimispäeva kutse ja läksin valimispäevale mõttega minna suveks Ungarisse. Valimispäev toimus laupäeval ja pühapäeva õhtuks olin ma täiesti kindel, et tahan minna AASTAKS vahetusõpilaseks. Kust tuli selline otsus? Ma isegi ei tea täpselt, eks kõik need eelnevad asjad kokku (klassiõed räägivad kui lahe see vahetusaasta on + YFU presentatsioon koolis). Valimispäev muutis minu jaoks kõike, ma sain sealt nii palju inspiratsiooni. See, kuidas YFUkad rääkisid oma vahetusaastast...Ma igatahes teadsin, et soovin täiesti kindlasti minna. Seedisin seda mõtet oma peas terve pühapäevase päeva, üritasin tuua välja negatiivseid külgi ja seda mõtet alla suruda, et aastaks minna. Ei läinud läbi. Kõik eelnevad argumendid miks mitte minna tundusid täiesti mõttetud või no mitte piisavad. Seega pidin oma vanematega rääkima...Oi kuidas ma seda kartsin.

Miks ma seda tahan ongi põhiliselt sealt saadava kogemuse pärast. Tahan kogeda midagi uut ja huvitavat, õppida uut keelt ja elada teises keskkonnas. See annab kõik niiiiiii palju juurde. On inimesed, kes mõistavad seda ja on inimesed, kes seda absoluutselt ei mõista. Seega ei hakka praegu pikalt jaurama.

Kõik mis järgnes pärast vanematega rääkimist oli nii emostiooniderohke, et ma olin lõpuks vaimselt täiesti ära kurnatud. Oli hetki, kui ma olin täielikus eufoorias, järgmisel hetkel olin kindel, et minu vahetusaastale minek ei saa ikkagi võimalikuks. Kuid saab. Leping on allkirjastatud, rahvusvaheline fail täidetud ja MULLE ON ISEGI JUBA PERE LEITUD! Sellest kõigest aga järgmistes postitustes :)

No comments:

Post a Comment